Kui Itaalia poole vaadata Eesti poolt, siis paistab ta justkui kõrge kontsaga saabas, eksju. Siiani ma seal olengi peamiselt kontsades veetnud ehk tangot tantsimas käinud, aga ikka Itaalia mandriosa peal – saapale pole veel sattunud. Aga kui seal kuu aega olla, siis vast saab kaugemale ka. Kõik teed pidid ju Rooma viima.
Ja saladuskatte all loodan, et mõni tee viib äkki tantsima ka.
Pärast pikka tuisust talve otse kevadesse sattuda on igatahes puhas rõõm. Pärast tervet kodumaa piires veedetud aastat veel omakorda topelt rõõm. Tegelik tunne küll hetkel on pigem ärev – tunne on, et kuhugi ei taha minna. Teadagi. Algul ei taha minna, pärast ei taha tagasi tulla.
Igatahes – tutti bene! Kui tagasi jõuan, oskan äkki mõnda sõna veel, lisaks kätega rääkimisele.