Ojamaa on vist iga eestlase unistus – koht, kus saab korjata täpselt nii palju karulauku, kui koju jõuad tassida. Ja kasvukohad ei ole mingid saladused. Ikka ja jälle satud sellisesse kohta, kus isu täis võid noppida. Lummelunda pargis, Södra Hällarna laudtee ääres, et nimetada mõningaid. Kohad, kus mina korjamas käisin. Eriti meeldib mulle viimatimainitu, seal kasvavad karulaugud koos katkujuurega. Kord ühed lehtes, siis teised.
Pesto saadaolevate võimalustega
Pestotegemises pole ju midagi keerulist, retsepte leiab siit ja sealt. Meie kasutasime Riina retseptivihikust võetut. Lehti panime rohkem, kui öeldud, muid koostisaineid ka pigem tunde järgi.
Karulaugulehed, piiniapähklid, juust, õli, pipar ja muu. Üürikorteris blenderit kahjuks ei olnud, kasutasime osavaid käsi ja teravat (niivõrd-kuivõrd) nuga. Aga maitses suurepäraselt.
Õienupsud purki
Inspiratsiooniks jällegi Riina retseptivihik, ise poleks selle peale tulnud, et õienupud ära marineerida. Seista said nad veidi kauem, kui algselt plaanis olid, veidi oli kõhe tunne ikka, et kas ikka maksab maitsta. Maksis. Järgmisel aastal teen taas.
Ülejäänud äädikalahuse ja sinepiseemned panin omakorda pisikesse purki koos mõne karulaugulehejupikesega, seda on jagunud suve teise pooleni välja ja aina rohkem meeldib, ehkki ma sinepist suuremat ei pea.
