Kui ma võiksin olla keegi teine, siis oleksin puu – pikk, sirge, ühe koha peal paigal, kasvataksin pungi ning lehtiksin ja õitseksin igal kevadel uuesti. Kasvataksin käbisid.

Teadmine, et puu kasvab kuni 35 meetri kõrguseks, õitseb enne kui lehtib ja võib elada 300 aasta vanuseks võib teha sama palju rõõmu, kui kuuled, et armsa sõbra pruudil on sinised silmad ja ta suudab liigutada enda kõrvu ning et tal on imekaunis naeratus.

See hetk kui suudad lõpuks määrata, kes on see puu, kelle tüvi on paljas ja heledalaiguline ja tal on täitsa vahtra lehed . . . Sama suur võib olla elevus kui oled märganud kedagi ja tundnud, et midagi tõmbab tema poole ja oled teada saanud, mis tema nimi on. Nimi ja tunne. See on kõik mis sul on, aga esimeseks unistuseks on see rohkem kui küll. Ta on nii tore ja ta nimi on ütleme näiteks Tommy.

Samamoodi nagu tunneme ära oma inimese, tunneme ära ka oma puu. Mõnikord käib see nipsust ehk esimesest silmapilgust. Mõnikord on vaja põhjalikumat tutvumist. Aga kui see side on loodud, siis tunned sa selle ära.

Puu puhul võib see olla nii konkreetse isendi või ka ühe liigi esindajate kohta. Või terve perekonna kohta. Või on okaspuud kuidagi iseäranis sümpaatsed või on sinus nii palju armastust, et jagub kõigile, kasvõi natukenegi.

Postitused puudest  > > >